Minu sees on tõeliselt rahutu hing ja seetõttu pean pidevalt ka ,,teel´´ olema. Tänu sellisele eluviisile olen ka viimasel ajal liikunud väga erinevatesse suundadesse oma elus. Kuid on hea meel, et olen jõudnud sellise hargnemisega kohta, kus puhkan ühe tööga teisest ja tõeliselt naudin seda. Minu jaoks ei ole enam ,,tööl käimist´´, kuna kõiki asju mida ma teen, teen naudinguga. Ja kui viskab tõesti mingi tegevus üle, saan selle mingiks ajaks kõrvale lükata ja teha midagi muud. Olen küll vahetanud 40-tunnise kontori töönädala 70 tunnise ettevõtja töönädala vastu, kuid mul on vabadus teha asju just siis, kui tahan ja see ongi minu jaoks õnn.
Selline erinevatesse suundadesse elamine tähendab suhtlemist ka paljude erisuguste inimestega- erinevatest eluvaldkondadest ja ka eri vanusest pärit tegelastega. Sealhulgas muidugi ka paljude erinevate meestega. Kuid päevast päeva teel olles ning planeerides kõiksugu ideid ja ettevõtmisi, olen hakanud tähele panema aga ühte ebameeldivat nüanssi. Seda, et Eestis tihti mehe sõna ei maksa enam mitte midagi. Olgu see siis lubadus helistada, meili saata, vastata mingile küsimusele, lahendada mõni probleem, või aidata sind lihtsalt mingis mures. Siia alla käib ka kokkulepitud kellaajal kohale saabumine. Sest isegi sellise pisikese detaili järgimine näitab mulle seda, et inimene kellega peaksin kohtuma, austab mind.
Mulle on lubatud palju asju, kuid tihti juhtub, et neid lubadusi ei täideta. Pärast isegi ei öelda põhjust, miks neid ei olnud võimalik täita. Aga mina olen oma tegevuses ja liikumises oma järgmise sammu üles ehitanud just selle mehe lubadustele. Aga kui mees ei täida oma lubadust ja mina pean seetõttu oma elus sammu tagasi tegema, ajab see juba kuradi närvi.
Mees, mida sul veel on, kui sul ei ole su sõna. Kõige kõvem asi, mis siin maailma maksab, on su sõna. Kas tõesti ei mõisteta, et see on esimene asi, mille järgi sind hinnatakse. Vanal ajal ei olnud paljudel meestel peale ühe paari riiete ja muldpõrandaga osmiku midagi, aga kui ta oli raudkindel sõnapidaja mees, oli ta küla kõige kõvem vend.
Mind kriipis see mõte päris pikka aega, kui nüüd nädalavahetusel ühe põneva naisterahvaga seda teemat arutades lausus ta järgevad sõnad:,,Ma saan aru, et sind ajavad närvi sellised mehed, kes ei täida oma lubadusi. Pole hullu, sest sa pead nendes pettuma harva. Aga mõtle nüüd naise peale, kes peabki päevast päeva sellise mehega koos elama? Kes iga päev peab seda jama kannatama´´. Ja siis ma mõistsin, milline piin see on tegelikult naiste jaoks. Ma ei kujuta ette kuidas naine saab üldse oma meest austada, kes päevast päeva selline pudru on, et lubab igasugu jama kokku, aga midagi ei tee.
Muidugi on ka mul minevikus juhtunud, et olen vahest midagi tegemata jätnud või on kojutulek poistega õllekast natuke hilisema peale veninud, kui lubatud. Aga nüüd mõistan, millise süldi mulje see minust tegelikult jättis. Asi polnud selles, et naine oli bitch, vaid mina olin möku, sest ei täitnud lubadust. Nii et katsun nüüd ennast pidevalt parandada ja katteta lubadusi enam välja ei anna.
Nii et mehed, tulge ka siis minuga ühte paati. Teeme liikumise, et LUBA POOLE VÄHEM, aga vähemalt täidame need lubadused. Kasvõi riist pooleks. Mõne venna jaoks saab see kindlasti olema väga raske- aga proovi mingi aeg. Sa näed, kuidas sind hakatakse palju rohkem austama, aga mis ennekõike – sa hakkad ennast ise palju rohkem austama. Ja selle pealt saab juba mägesid liigutada.
Ilmus algselt Hingele Pai ajakirjas
